Uurime-Puurime: Santose füsioterapeut Raiko Kokmann

Santose Jalgpallikooli ja esindusmeeskonna füsioterapeut räägib meile natukene endast ja sellest, millised mõtted on tal füsioterapeudina on. 

Raiko, räägi endast lähemalt. Kus pärit? Kuidas oma ala juurde sattusid? Mis haridus on?

“Pärit olen Põlvamaalt, Räpinast. Pärast seda, kui seal kohaliku Gümnaasiumi lõpetasin, olin sarnaselt paljudele abiturientidele kahtlemas tuleviku üle. Tundsin aga, et tahaksin spordiga seotud olla ja meditsiin ja tervishoid tundus samuti põnev, seega valisingi füsioteraapia. Bakalaureuse sain Tartu Ülikoolis ning hetkel omandan seal ka magistrikraadi.”

Kuidas sa sattusid Santose juurde?

“Teadsin varasemast mõnda Santose esinduse mängijat ning käisin ise viimased kaks hooaega ka igal kodumängul kohal, kui vähegi võimalik oli. Eelmisest hooajast on väga eredalt meeles viimase sekundi võit Flora üle, kui Robi esimese ja viimase puutega mängu ära otsustas, aga samas ka näiteks karm mäng Maarduga, kus vastased umbes 90+7 lõid 5:4 võiduvärava.”

Millised on su töö meetodid? Töö visioon?

“Meetodeid on mitmeid, kuid minu nägemus füsioteraapiast on enamasti seotud aktiivse teraapiaga. See tähendab, et usun, et vältida tuleks nn “õpitud abitust” sportlaste puhul ja suurim rõhk on tehtaval treeningul ja valitud harjutustel. Pean kõige olulisemaks treeningkoormuste manipuleerimist viisil, mis tagab vale treeningkoormuste vigastuste tekke vältimise ning samas aitab mängijatel terve hooaja püsida võimalikult heas vormis ilma suuremate mõõnadega. Näen end, kui hübriidi õpetajast või pedagoogist ja treenerist, kes rõhub enamasti sellele, et mängijad õpiks enimlevinud vigastuste puhul end ise aitama ning tunneksid/tajuksid oma keha võimalikult hästi.”

Milliste probleemidega/vigastustega tuleb kõige rohkem tegeleda?

“Sel hooajal on meil esinenud enim hüppeliigesevigastusi. Jalgpallis muidu väga tihti esinevaid reie tagakülje e hamstringi vigastusi on meil õnnestunud see hooaeg päris hästi vältida. Väravavahtidel esineb ka erinevaid vigastusi õlaliigesega ja samuti sõrmeliigestega.”

Kas ja milliseid soovitusi sa annaksid noorsportlastele, et vanemas eas ennetada vigastusi?

“Viimastele uuringutele tuginedes väidan, et liiga varajases eas spetsialiseerumine ühele spordialale on üks suuremaid ohufaktoreid vigastusterohke karjääri tekkeks. Seda seepärast, et ühe spordiala treeningud koormavad ainult mingit osa kehast ning jätab ülejäänud osa koormamata. Sellest omakorda võivad tekkida erinevad ülekoormussündroomid ning kompensatoorsed liigutusmustrid, mille välja juurimine täiskasvanueas on väga keeruline ning ajamahukas. Seega: lastele võimalikud mitmekülgsed treeningud, kus pannakse peale jalgpallitehnika rõhku ka keha üldisele fitnessile, lihasjõule, koordinatsioonile, aga ka painduvusele. Selline lai baas tagab kasvades tasakaaluka arengu ja tulevikus loob olulised eeldused karjäärile, mida ei kimbuta palju vigastusi.”